Sigade matmise sigadus

Kuna suure koguse sigade hävitamine käib selgelt üle me põletamisvõimsuse, siis on asutud massiliselt loomakorjuseid matma. Arvasin esiti, et seda tehakse ainult nn europrügilate aladel, kus on tagatud ka reoveepuhastus. Aga jääb mulje, et järjest enam peetakse probleeme lahendatuks ka siis, kui kaevatakse võimalikult sügav auk (ülevalpool põhjavett!), korjused maetakse sinna  ja seejärel jälgitakse hoolikalt pinnaskatte paksust ja tihendamist matmiskoha peal.

Meie looduslikes tingimustes on imbveekogused küllaltki suured  –  iga ruutmeetrit läbib 300-500 liitrit imbvett aastas (oleneb aastast ja ilmas). Kui korjuste matmiskohas seda vett nii ei koguta ja puhastata, nagu see käib kõigile nõuetele vastavates prügilates, siis on reovee sattumine põhjavette vältimatu.

On ainult aja küsimus, millal reostatud põhjavesi jõuab lähima veevõtukohani. Mis edasi saab, seda võib ainult oletada. Korjuste lagunemine kestab aastakümneid, reostus jääb vette sajandeiks.

Olukorras, kus minister, kelle haldusse probleem kuulub, on esmakordselt varustatud ka geotehnika- ja hüdrogeoloogiaalaste teadmisega, ei tohiks probleemi tõsiduse mõistmine ning lubatud lahenduste kiire otsimine üle jõu käia. Oskuslikule tegutsemisele tuleb asuda kohe, varsti võib olla juba lootusetult hilja.

Kui palju korjuseid üldse veel matta tuleb, ei tea keegi – aga ainuvõimalikke  matmisviise peaksime tundma ja lubama juba praegu.